Märtsiõlut rüüpa suvel

Juba vanarahvas teadis, et õige jaanipeo juurde käib ka toop õlut. Seda traditsiooni järgides leidub palju nii neid, kes on jaaniõlle pööripäevaks juba ise käima pannud kui ka neid, kes pidupäeva puhul erinevate tehaste toodangut mekivad. Ennevanasti, kui õllepruulimisel tehnoloogiat ei kasutatud, joodi suveperioodil aga märtsiõlut. Nime järgi võiks arvata, et tegemist on õllega, mida tuleks juua eeskätt märtsikuus, aga miks on see veel jaanipäeva eel kauplustes müügil? Mis õlletüüp on märtsiõlu ning kust see omale nime on saanud, rääkis meile A. Le Coqi õllemeister Lauri Lipping, kes hetkel ainukese mehena Eestis ka märtsi-tüüpi õlut pruulib.

Lauriga kohtudes tervitab mind hakkamist täis noormees, kes on õllemeistrina A. Le Coqis töötanud juba üle 10 aasta. Oma teadmised on ta saanud Berliinis VLB õlleinstituudis. Esimestel minutitel on kohe ka selge, et just sealtsamast õllekultuuririigist Saksamaalt on pärit ka märtsiõlu ehk Märzen.

Aastaajad määrasid õllepruulimise perioodi

Lippingu sõnul on märtsiõlu pärit keskaegselt Baierimaalt ning nagu kõik vanaaegsed õllesordid, on ka märtsiõlle nimetus tekkinud tolleaegsetest pruulimisvõimalustest. Nimelt täheldati sadade aastate jooksul õlletootmise juures kummalist iseärasust – suvel pruulitud õlu riknes kergesti, sügisest varakevadeni valmistatud õlled olid aga enamasti puhta maitsega ning isuäratavad. “Tänapäeval on selle põhjus loomulikult teada. Sügistalvisel perioodil oli Alpide jalamil temperatuur märksa jahedam ning madalamal temperatuuril käärimise tulemusena oli selle mikrobioloogiline riknemine vähetõenäoline. Seevastu suvel soojakraadide juures levisid bakterid kiiresti ning rikkusid ka õlle,” teab Tartu Ülikooli keemiaharidusega õllemeister rääkida.

Selleks, et tagada kvaliteetne pruul aasta ringi, võtsid Baierimaa õllepruulijad 1553. aastal vastu lihtsa, kuid efektiivse seaduse, mis garanteeris joogikõlbliku õlle ka suvel. Määrati kindlaks, et õlut tohtis pruulida alates 29. septembrist kuni 23. aprillini ning selle aja sees tuli toota ette ka suvine õllevaru. “Kui õlletootmise periood lahti läks, töötati tehastes täiskoormusel, samuti kaasati lisajõude, et suviseks õlletarbimise kõrghooajaks piisavad varud tagada. Suveks pruulitava õlle tootmist alustati varakevadel ja viimased odralinnased kasutati ära märtsis. Sellest tuleneb ka õlletüübi nimi – märtsiõlu ehk Märzen,” pajatab Lipping õlle nime tekkimise tagamaast.

Kangem õlu, punakas värv

Õllemeistri sõnul on märtsiõllel väga eriline värv ning iseloomulik maitse võrreldes eestlaste jaoks tuntud traditsioonilise laagriõllega. “Selle õlle kääritamiseks keedetakse tihedam virre, mida iseloomustab punakalt vaskjas või merevaigutoon, veidi kõrgem alkoholisisaldus ning tugevam linnaseline maitse,” kirjeldab Lipping õlut. “Humal ja kõrgem alkoholiprotsent kindlustasid õlle säilimise terve suve vältel ning pikem laagerdamisprotsess koos tihedama virdega andis õllele meeldiva järelmaitse ning tummise hinge, mis andis jõudu suvisteks töödeks,” lisab ta.

Kuna märtsiõlut pidi jätkuma terveks suveks kuni sügise keskpaigani välja, tuli leida õllele sobilikud hoiustamistingimused. Õlle värskuse terve suve vältel tagas selle hoiustamine jahedates keldrites ja mägikoobastes, mis tihti olid täidetud talvel kogutud jää ja lumega. “Vanemate õlletehaste juures on tänase päevani säilinud omal ajal märtsiõllede hoiustamiseks ehitatud suured laagrikeldrid. Neid on ka näha meie oma tehase juures, kuhu omal ajal koguti talviti jääd Emajõe pealt,” lisab ta.

Märtsiõlle pruulimine Eestis

Lipping teab rääkida, et veel 1800. aastate alguses pruuliti Tartus vaid pinnakäärituse meetodil saadud koduõlle sarnast hägusat ja settega rüübet. Korralikku märtsi-tüüpi õlut hakati pruulima 1826. aastal, mil Saksamaa juurtega kaupmees Justus Reinhold Schramm avas Tartus õllevabriku, mille ülesanne oli alustada pudeliõlle tootmisega. See õllesort kujutas endast mitu kuud jääkeldris laagerdunud kvaliteetõlut, mida ei müüdud mitte ainult pudelisse villitult, vaid ka vaatides. “Esimest korda pakuti kohalikele Tartu elanikele uut märtsi-tüüpi õlut 1826. aasta 10. aprillil ja pudel erakordset kesvamärjukest maksis 20 kopikat,” teab Lipping ajaloolist fakti. Sarnaselt pruuliti Tartus õlut kuni 1860. aastateni, mil ka Emajõe linna jõudis õlletootmise uus ajajärk – õlut hakati tootma aurumasina jõul.

Tänapäeva tehnoloogia timmib temperatuuri, maitse, värvuse ja kanguse

Lippingu sõnul tänapäeval enam hea märtsiõlle tootmisel nii palju mängima ei pea. “Õlletootmise tehnoloogilised vahendid kontrollivad virde valmistamist, temperatuure, käärimisprotsessi ja filtreerimist, mis kõik võimaldab toota õlut aasta ringi. Samamoodi saab kvaliteetsete karamell-linnaste ja humalatega pruulimisel paika ka märtsiõllele iseloomuliku humalase maitse, merevaigutooni ning virde kanguse,” selgitas ta.

Jaanipäevaks soovitab noor õllemeister proovida ikka ka Märzenit, sest algupäraselt just seda tüüpi õllesid suviseks perioodiks pruulitigi. “Õlu sobib hästi grillvorstide kõrvale ja tänu kõrgele linnaste sisaldusele ning pehmele maitsele BBQ ja lamba- või sealiharoogade kõrvale, kastmete ning moppide sisse.”

Soovitav serveerimistemperatuur klaasi välja valamisel on jahutatuna 6‒8 kraadini, mis toob esile õlle õige maitsebuketi ja aroomi. Tänu oma täidlusele sobib seda aga proovida ka 10‒12 kraadi juures ja eriti just siis, kui eelistatakse pudelist juua,” andis õllemeister kaasa soovitused õlle nautimiseks.