Meie lugu

Projekte ette valmistades ja ellu rakendades soovime olla parimad ning luua edulugu, mis ulatuks meie ettevõttest kaugemale. Tahame oma tegevusega panustada ühiskonna arengusse ja tulevikku ning olla osa positiivsest muutusest. Oleme tänulikud ja uhked meile omistatud tunnustuse eest.

Eesti aasta turundustegu 1999 – A. Le Coqi kaubamärgi taas turule toomine

Aasta logistikategu 2007 – uue logistikakeskuse tehniline lahendus

Eesti kõige mainekam ettevõte 2019

Kõige ihaldusväärsem tööandja toiduainetööstuse sektoris 2021

Spordisõber 2022 – Eesti jalgpalli arendamise eest

Tartu (Dorpat, Дерпт, 1893−1917 Jurjev) kujunes põllumajanduspiirkonna ja kaubateede keskuseks juba I aastatuhande teisel poolel. Küllap on siin õlut pruulitud ja joodud sama kaua, kui küpsetatud leibagi.

13. sajandil kerkis piiskopilinnuse kõrvale linn, kus saksa kaupmeestest ja käsitöölistest linnakodanike elumajade juures asunud pruuliköökides keedeti ning kääritati nende lemmikjooki. Kõik õlle kui tuluallikaga seonduv oli linnades rangelt reglementeeritud. Kasutatavad linnased tuli jahvatada linnale kuuluvas linnaseveskis (Meltsiveski, Malzmühle). Vastavalt piiskoppide ja hiljem kuningate poolt linnale antud privileegidele kuulus õigus õlut müügiks pruulida kaua aega suurgildi kaupmeestele.

Väikegildi käsitöölised tohtisid valmistada õlut enda tarbeks. Müügiks pruulimise kord sätestati Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas (Brauerschragen), mida esimest korda mainitakse 1461. aastal.

Koduõlle pruulimise oskusest kasvas välja õlle valmistamine tööstuslikul viisil − 1783. aastal loodi keiserliku käsuga Tartu pruulikompanii, kuhu võisid kuuluda mõlema gildi kodanike lesed, orvud ning oma süüta laostunud gildivennad, kes teenisid linnakõrtsidele õlle pruulimisega elatusraha ja maksude näol linnale tulu.

Selline kord kestis asehalduskorra lõpuni, mil selgus, et pruulikompanii lihtne õllekoda ja selle toodangu kvaliteet ei rahulda enam ammu linnaelanike kasvavaid nõudmisi. Paremat õlut veeti linna ümbruskonna mõisatest ja selline olukord oli linnakassa jaoks valus. Lahendusena leiti, et edaspidi rendib kompanii oma pruulimisõiguse kaupmeestest eraettevõtjatele.

19. sajandi esimestel aastatel alustasidki Tartus tööd mitmed pisikesed eraõllevabrikud.
Eesti vanima järjepidevalt tegutseva õlletehase − A. Le Coqi − otsesteks eelkäijateks Tartus on B. J. Hesse (1800) ja J. R. Schrammi (1826) õllevabrikud.

Nendest ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. aastal nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. aastal rajatud väiksemat õlletehast − Gambrinus ja Livonia.

1825. aasta lõpul võeti gildikaupmehe seisuses Tartu kodanikuks Justus Reinhold Schramm, kes oli saanud õllemeistri tunnistuse 1822. aastal ja töötanud seejärel oma emale kuulunud Tallinna suurimas õllevabrikus. Alustanud Tartus 1826. aastal pruulimist ühes väiksemas renditud õllevabrikus (ehitatud 1823), hakkas Schramm esimesena linnas kvaliteetset laagriõlut tootma. Aastal 1827 alustas ta Rüütli tänaval ostetud kinnistul uue tehase ehitamist, see valmis lõplikult 1832. Laagrikeldri jaoks rentis ta 1827. aastal endise püssirohukeldri Toomel.

Pärast J. R. Schrammi surma 1851. aastal juhtis aastani 1863 firmat tema poeg. Seejärel andsid pärijad J. R. Schrammi nime kandva kaubamaja ja õlletehase rendile. Kesklinnas asunud ettevõtet laiendati 1860. aastal ja tootmine viidi 1874. aastal üle aurujõule. Lisaks õllele ja mõdule valmistati aastatel 1861−1914 ka mitmesuguseid viinatooteid. Ettevõttele kuulus kesklinnas ka suur koloniaalkauplus.

Renditud firma ostis pärijatelt 1885. aastal Julius Moritz Friedrich, kes andis 1893 sellele uueks nimeks Tivoli ja viis õlletootmise üle Tähtverre, kuhu juba aastatel 1879−1880 olid rajatud uued mahukad laagrikeldrid.

Omanik muutis Tivoli aastal 1896 aktsiaseltsiks, jäädes ise enamusaktsionäriks. Aastail 1894−1898 rajati Tähtvere mäele punastest tellistest suurejooneline tehasekompleks, millest suurem osa on säilinud tänapäevani. Peale kohalike linnade turustas AS Tivoli õlut ka Peterburis ja Pihkvas. 1896. aastast hakati tootma ka karastusjooke.

19. sajandi lõpuks oli Tartust kujunenud tõeline õllelinn − siin töötas juba 6 õlletehast.

1900. aastal liitis AS Tivoli endaga Tartu vanima õllefirma, mille oli sada aastat varem rajanud Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Hermann Hesse vanavanaisa, Tartu pruulikompanii liige Barthold Joachim Hesse. Viimase lesk müüs õllevabriku 1829. aastal edasi kaupmees Alexander Diedrich Mussole, kes ehitas 1831. aastal ostetud kinnistule raekoja taga, Jaani tänava ja Toomemäe vahel, uued tootmisruumid. Alates 1866 pärijatele kuulunud firma A. D. Musso tehase ostis sajandivahetusel ära Tivoli. Ettevõtte uueks nimeks sai Tivoli II ehk AS Tivoli Jaani tänava õlletehas. Jaani tänavale viidi üle ka AS Tivoli peakontor.

20. sajandi esimesel kümnendil soovis Tivoli aktsiate põhiomanik, juba eakas M. Friedrich aktiivsest äritegevusest tagasi tõmbuda. Peagi leidiski ta ettevõttele sobiva ostja, Venemaale keiserliku stout’i importiva Briti firma A. Le Coq.

Vene riigis kehtestatud kõrged tollimaksud ja maineka kaubamärgi üha sagenev võltsimine sundisid 1904. aastal osaühinguks muudetud A. Le Coq & Co. (Russia) Ltd oma peakontorit ja villimistehast 1906. aastal Londonist Peterburi üle kolima.

Aastal 1912 tunnustati firmat Vene keiserliku õukonnavarustaja tiitliga. A. Le Coqi omanikud otsisid aastaid imperial stout’i tootmiseks sobivat õlletehast Venemaal, lõpuks osutus väljavalituks AS Tivoli Tartus. Pärast veeanalüüside heakskiitmist ostis H. O. Sillem märtsis 1912 ettevõtte kõik aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati 16. mail 1912 Londonis aktsiaselts A. Le Coq Ltd. ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle Venemaa tütarfirmana.

Enne esimest maailmasõda ehitati õlletehase juurde uus stout’i-osakond, mida juhtis Inglismaalt palgatud õllemeister. A. Le Coqi Imperial Extra Double Stout, mille etikettidel oli nüüdsest tekst «Brewed in Dorpat», rändas raudteedel tarbijateni üle kogu impeeriumi, Poolast Siberi ja Kaug-Idani.

Venemaal maailmasõja tõttu kehtestatud alkoholimüügikeeld peatas 1914. aastal kiire edu. 1917. aastal rüüstasid tehase Tähtvere mäel anarhistlikult meelestatud Vene sõdurid ja aastal 1918 riisusid allesjäänud sisseseade Saksa keisririigi väed.

Iseseisvas Eesti Vabariigis alustas AS A. Le Coqi Tartu õlletehas uuesti tööd 1921. aastal. 1926. aastal ostis AS A. Le Coq ära Tartus Emajõe tänaval tegutsenud õlletehase Gambrinus (asutatud 1863) kaubamärgi.

Samal aastal sõlmisid Eesti õlletöösturid omavahel turustustsoonide lepingu. Tekkinud trust jättis A. Le Coqile müügitsooniks Lõuna-Eesti, Saku Õlletehase ASile Põhja-Eesti. Enamik väikeõlletehaseid muudeti nimetatud kahe suurettevõtte toodangu edasimüüjateks. Trustilepe lõppes 1933. aastal ja A. Le Coqi õlu jõudis taas müügile kõikjal Eestis.

Suur nõudlus tartlaste õlle järele pealinnas viis A. Le Coqi moodsa Tallinna osakonna avamiseni 1938. aastal. Peale õlle valmis seal ka üle poole A. Le Coqi populaarsete karastusjookide toodangust.

Vastavalt NSVLi ja hitlerliku Saksamaa mittekallaletungilepingu lisaprotokollile 1939. aasta augustist jagasid lepingupooled omavahel Poola, Bessaraabia, Baltikumi ja Soome. Punaarmee annekteeris 1940. aasta suvel Eesti ning uus marionettvalitsus natsionaliseeris teiste suurettevõtete seas ka A. Le Coqi ja Livonia õlletehased. Välisriikide kodanikud, nende hulgas A. Le Coqi viimane direktor, inglane J. H. Sillem ja Saksa alam õllemeister H. Dietz lahkusid peagi Eestist.

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik liideti 1940. aastal NSV Liiduga, mille järel Nõukogude koonduslaagrites hukkus või mõrvati tuhandeid Eesti Vabariigi kodanikke, nende hulgas Livonia endised omanikud, õlletöösturid Ants ja Albert Silvere.

A. Le Coqi inglastest omanikele hüvitas riigistatud ettevõtte varad Suurbritannia valitsus. Seda tehti Inglise Pangas külmutatud Eesti Vabariigi kullavaru müügi teel 1969. aastal saadud rahast.

Jaanuaris 1941 nimetati riigistatud ettevõte Tartu Õlletehaseks ja aprillis liideti sellega endine Livonia, millest sai Kalda tänava osakond.

Korduvalt omanikke vahetanud Kalda tänava õlletehas (asutatud 1863) moderniseeriti 1910. aastal auruõlletehaseks ja kuulus 1916. aastast eestlasele Ants Silverele (enne 1935 Hans Silbergleich). Sõltumatuks jäänud Livonia tekitas terava konkurentsiga õlletrustile hulga tüli. A. Silvere poeg Albert, kes oli õppinud õlletehnoloogiat Tšehhoslovakkias ja Saksamaal, võttis 1930. aastal ettevõtte juhtimise üle.

1939. aastal reorganiseeriti perekonnale kuuluvad mitmesugused äriettevõtted aktsiaseltsiks A. Silvere & Ko. Tehas sai sõjasuvel 1941 tõsiselt kannatada, tootmishooned hävisid lõplikult 1944.

Teise maailmasõja päevil 1941−1944 tegutses riiklik ettevõte Bierbrauerei Dorpat, mille toodangust läks 80% Saksa sõjaväe tarbeks.

1944. aasta sügisel taastati Eestis Nõukogude režiim ja järgnenud aastakümnetel tegutseti riikliku tootmisplaani alusel. Tartu Õlletehase tootmismahte suurendati pidevalt ja uute spetsialistide kõrge tase viis ettevõtte 1960ndatel NSVLi juhtivate õlletööstusettevõtete hulka.

Koostöös üleliiduliste keskasutustega töötati Tartus välja hulk tehnoloogilisi uuendusi, mida hiljem rakendati teistes õlletehastes üle kogu NSV Liidu. Tunnustusena sai 1973. aastal ettevõtte nimeks Tartu Eksperimentaalõlletehas. 1980. aastatel oli õlletoodang sõjaeelsega võrreldes juba kuuekordistunud. 1968. aastal hakati villima Eesti esimest mineraalvett Värska, millega varustati ka Valgevenet ja teisi NSVLi piirkondi.

Pärast erastamisaastaid saatnud raskused, mil RASi Tartu Õlletehas turuosa oli märkimisväärselt kahanenud ja lootusetult Sakule alla jäämas, leidis õlletehas ometi uue hingamise.

1995. aasta märtsis ostis Tartu Õlletehase aktsiapaki Eesti farmaatsiafirma Magnum Medicali tütarettevõte AS Magnum Konsuumer. Kohe pärast õlletehase erastamist hakkas Magnum Konsuumer ettevõtet rekonstrueerima ja strateegilist välisinvestorit otsima. 1995. aastal investeeriti üle 30 miljoni krooni, 1996. aasta suveks veel ligi 50 miljonit. Käiku läksid nii uued virdesepareerimisseadmed, filtreerimisseade, käärlaagertankid kui ka esimene pastörisaator. Tänu soetatud PET-pudelite liinile sai plastpudelitesse villima hakata limonaadi, Värskat ja long drink‘e.

1996. aasta juunis otsustas Soome õlletootja Olvi Oyj osta 15% ASi Tartu Õlletehas aktsiatest. Pärast mahukaid investeeringuid ja laienemist ostis 15. septembril 1997. aastal Olvi 52 miljoni Soome marga (u 136,8 miljonit Eesti krooni) eest ära ülejäänud 85% ASi Tartu Õlletehas ja 100% ASi Saare Õlu aktsiatest, saades ettevõtete ainuomanikuks. Ostetud tehastele kuulus sel ajal kokku ligi veerand Eesti õlleturust.

Soome emafirma otsustas Tartu Õlletehase täielikult renoveerida. Tartu õlletööstuse põhjalikul uuendamisel seati esimesele kohale käärikelder, järgmisele uus keedukoda, siis villimisliin, filter ja uued laod. Tulemuseks oli 1999. aasta alguseks täielikult ümberehitatud Baltimaade moodsaim õlletehas, varustatud tipptasemel tehnikaga.

PET-pudelite liini võimekus oli tõusnud 6500 pooleliitrise pudelini tunnis, valminud oli hoidla 16 käärlaagritankile kogumahuga 1,3 miljonit liitrit. Aasta lõpuks oli paigaldatud villimisliin võimsusega 15 000 liitrit tunnis.

Tippkvaliteet tootmises andis võimaluse mõelda ambitsioonikamalt ka turunduse ja müügi suundadel. 1999. aasta maikuus võeti taas kasutusele A. Le Coqi kaubamärk, mida hakkasid esimesena kandma õlled Premium, Porter ja Pilsner ning mineraalvesi Vichy. A. Le Coqi traditsioonide jäädvustamiseks kinkis Olvi Fond tehase avamispeol 3. juunil 1999 õllemuuseumi rajamiseks 100 000 Soome marka. Õllemuuseum ise avati laiemalt külastajatele 1. juulil 2003.

Tänu oskuslikule juhtimisele, toodete kvaliteedi tõusule ja heale turundusele ületas 1999. aasta suvel õlle nõudlus pakkumist umbes kolmandiku võrra. Kordades kasvas ka karastusjookide, vete ja long drink’ide läbimüük ning eriline edu saatis siidreid. A. Le Coqi kaubamärgi turuletoomine valiti Eesti Turunduskeskuse ja Marketingi Instituudi poolt 1999. aasta turundusteoks.

21. sajandi algusaastatel kujunes A. Le Coqist välja Eesti suurim joogitootja, kelle tootegruppide arv oli kasvanud kümnele. A. Le Coqi tootevalikus on veed, mahlad, karastus-, energia- ja spordijoogid, lisaks ka alkohoolsed joogid − õlled, siidrid ning long drink’id. A. Le Coqist on saanud Eestis mahlade, spordijookide, siidrite ja long drink’ide turuliider.

Uued purgi- ja plastpudelite villimisliinid, uued pastöörid õlle ja mahla villimiseks ning kvaliteetse plastpudeli kasutusele võtmine on olnud olulised etapid praeguse edu kujunemisel. Murrangulisteks aastateks olid 2003, mil A. Le Coq ostis mahlatootja AS Ösel Foods ning jätkas ise Aura kaubamärgi all mahlade ja mahlajookide tootmist ning arendamist, ja 2004, kui A. Le Coq esimese joogitootjana Eestis tootis aastas üle 100 miljoni liitri jooke, kindlustades oma liidripositsiooni joogiturul veelgi.

2005. aastal lisandus A. Le Coqi tooteportfelli near water’ite tootekategooria.

2005. aastal tõi A. Le Coq turule fooliumiga kaetud purgid, aasta pärast aga reljeefsed purgid. Lisaks avas A. Le Coq 2006. aastal uudse, sangaga kuuspakk-purkide pakkimisliini. Ettevõtte arengus oli oluliseks etapiks kogu lao ning jaotusvedude kolimine eraldi logistikakeskusesse, mis võimaldas vabanenud pindadele rajada uue plastpudelite villimisliini, kahekordistades plastpudelite tootmisvõimsust.

AS A. Le Coq on Eesti vanim ja suurim joogitootja. 2007. aastal tähistasime oma kaubamärgi 200 aasta juubelit, millega seoses võtsime senise A. Le Coq Tartu Õlletehase nime asemel kasutusele oma ajaloolise nime AS A. Le Coq, mida ettevõte kasutas ka 19. sajandil.

Aprillis tõime turule uue kvaliteetõlle A. Le Coq Special, mis pruuliti spetsiaalselt A. Le Coqi 200. aastapäevaks. Tegemist on A. Le Coqi esindusõllega, mille tootearendusse ja turule toomisesse investeeriti 6 miljonit krooni (u 384 000 eurot).

A. Le Coqi 200 aasta juubeli puhul valmis Eesti õlleajaloo eksperdi ja MTÜ Eesti Õlleajaloo Seltsi juhataja Andres Sepa koostatud mahukas raamat „Õllelinn Tartu. A. Le Coq 1807−2007“. Ligi 400-leheküljeline väärikas trükis käsitleb Eesti õlleajalugu ja traditsioone ning A. Le Coqi kaubamärgi sünnilugu ja jõudmist Eestisse.

2007. aastal sisenes A. Le Coq uude tootekategooriasse ja hakati tootma energiajooki Dynami:t. 2008. aasta alguses lisandus veel üks uus kategooria − Aura mahlasiirup.

2009. aastal äratas A. Le Coq ellu vana kaljatootmise traditsiooni ja tõi turule ehtsa kääritatud A. Le Coqi kalja. A. Le Coqi naturaalselt kääritatud kali on valmistatud rukki- ja odralinnastest ning kääritatud pärmi- ja piimhappebakteritega, nagu seda on ajalooliselt tehtud. Toodet on saatnud suur edu, see pälvis 2009. aastal Eesti edukaima toote tiitli ja praeguseks on joogist saanud eestlaste eelistatuim kali.

A. Le Coqist on saanud Eesti joogituru liider, kes hoidis 2015. aasta keskmise näitajana kõikides joogiturusegmentides, kus ettevõte tegutses, esimest või teist positsiooni.

A. Le Coq jätkab tootevaliku laiendamist ja tegeleb pideva tooteuuendusega. 2012. aastal tuli turule Eesti esimene maheõlu Organic Beer. 2013. aastal tõime tagasi ajaloolise õlle A. Le Coq Imperial, millele oli 1912. aastal antud Venemaa tsaariõukonna ametliku õlle tiitel. Imperial Ale, Gold ja Märzen on Vene Tsaari esindusõlle Imperial Extra Double Stout järeltulijad. 2016. aasta kevadel tõime turule purkidesse villitud Brewer’s Collectioni eriõlled IPA, Blond ja Kriek ning esimest korda ka alkoholivaba õlle.

Eesti vanima õlletootjana seisab A. Le Coq hea Eesti õllekultuuri säilimise ja edendamise eest. Õllekultuuri arendamiseks käivitasime 2011. aasta oktoobris projekti Beer Star, mille eesmärk on tõsta õllede serveerimiskvaliteeti Eesti pubides ja restoranides. Projekti käigus koolitame A. Le Coqi õlut müüvate toitlustuskohtade personali ning jagame teadmisi, kuidas õlut hinnata, serveerida ja toiduga sobitada. Koolituse läbinud baarid ja pubid tunneb ära Beer Stari märgi järgi.

2013. aasta sügisel pandi alus Beer Stari ja Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni ühisettevõtmisele – Eesti parima õllesommeljee võistlustele. Tegemist on ainulaadse võistlusega Baltikumi ja Skandinaavia piirkonnas ning esimese Eesti parima õllesommeljee tiitli pälvis Kristjan Markii.

2021. aasta märkis ettevõttes suurt rohepöörde aastat ja ettevõttest sai kestlikkuse organisatsiooni Rohetiiger asutajaliige. Aastatel 2020–2022 investeeriti oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks üle 5 miljoni euro, millega anti järeltulevatele põlvedele lubadus muuta maailm paremaks paigaks, kus elada.  Esimesena Eestis võeti kasutusele 100% taaskasutatud plastist veepudelid ja minnakse täielikult üle rohelise elektri kasutamisele. Logistikakeskuse katusele rajati päikesepark, tootmises juurutati Energy Track energiajuhtimissüsteem. 2022. aastal avati tehase territooriumil biogaasi- ja reoveepuhastusjaam ning esimese Baltikumi ettevõttena soetati ka täiselektriline veoauto, mis veab jooke Tallinna kesklinnas.

A. Le Coqi tehase ajaloolises linnase kuivatustornis avati 2022. aastal kevadel Õllemaailm, kus tuuakse külastajateni 12 000 aasta vanune õllekultuuri lugu. Varem Tartu linnasetornis asunud muuseum kasvas kordades suuremaks ja interaktiivseks elamuskeskuseks, mis keskendub õllekultuuri sisukale tutvustamisele ligi veerandsaja eksponaadi abil, millest suurem osa on interaktiivsed. Elamuskeskuse kroon on maailma üks vanemaid säilinud õllesid. Väärikale õllele pühendatud ruumi kesksel kohal on enam kui 150 aastat tagasi toodetud, merehuku üle elanud ja praeguseni säilinud õllepudel, mis pandi 1869. aastal Londonist Vene tsaaririigi poole teele. Pudel läbis uskumatu teekonna, enne kui jõudis Õllemaailma.