A. Le Coq
    Avaleht / Õlle lugu

    Õlle lugu

    Õlu on maailma üks väärikaim jook ja samal ajal ka toit, mille juured ulatuvad 12 000 aasta kaugusesse aega. Joogina on õlu võimaldanud inimkonnal äärmuslikes tingimustes ellu jääda, toiduna on õlu olnud osa inimese igapäevasest toidust.

    Aegadel, mil joogivesi on olnud tarbimiseks kõlbmatu ja isegi eluohtlik, on õlu olnud absoluutselt puhas ja tervisele ohutu jook. Virde hoolika keetmise ja pika kääritamise protsessi käigus on õlu muutunud sel moel tervislikuks ning toitvaks joogiks. Näiteks Egiptuse püramiidide ehitamisel oli õlu osa ehitaja igapäevasest toiduportsjonist. Tõenäoliselt on see üheks põhjuseks, miks õlu on erinevate kultuuride toidulaual tänapäevani auväärsel kohal.

    Maailma eri riikidest ja siin Tartu linnaski on teada õlle sotsiaalmajanduslik roll. 1783. aastal loodi Tartu linnas Pruulikompanii – omapärane sotsiaalhoolekande organ, mille liikmetel oli ainuõigus Tartu linnas õlut toota ja müüa. Pruulikompanii liikmeteks võisid olla ainult gildiliikmete lesed ja orvud. Õllega kauplemine pani aluse ka praeguse A. Le Coqi kaubamärgi loomisele Londonis aastal 1807. Seega ei ole õlu olnud aastasadade jooksul mitte ainult maitsev jook, vaid ka majandusliku toetuse allikas ja tegevusvaldkond.

    Tänapäeval on õllede maailm mitmekesine ja põnev ning erinevaid õlletüüpegi on juba sadu. Neljast looduslikust komponendist – puhtast veest, valitud humalatest, spetsiaalsetest linnastest ja oma erilisest pärmist – on iga õlletehase valmistatud õlled ainulaadse maitsebuketi ning õllemeistri käekirjaga. Õlu on muutunud palju enamaks kui lihtsalt janukustutajaks, see on saanud osaks toidukunstist, milles saab nautida erinevate maitsete ja aroomide kompleksust ning sobivust toiduga.

    Võib öelda, et õlu on olnud inimkonnale läbi ajaloo väga vajalik jook ja toiduaine, mille tähtsus ning roll on suurem kui lihtsalt janukustutajaks olemine. Õlle valmistamine on muutunud kunstiks, milles saavad kokku erinevad kultuurid, traditsioonid ja maitse-eelistused. Õlle ja alkoholivaba õlle tarbimine on osa traditsioonidest  ja see on midagi, millest sõpradega koos olles lihtsalt rõõmu tunda.

     
    +3

    Õlletootmise lugu Eestis

    Õlle ajalugu on sajandite jooksul olnud tihedalt seotud tsivilisatsiooni arengu ja tehnoloogilise edusammuga. Õlle valmistamise algus ulatub tagasi enam kui 10 000 aastat eKr, kui teravilja kasvatamisega koos hakati ka õlut valmistama. Arvatakse, et eelajaloolised rändrahvad kasutasid teravilja õlle valmistamiseks juba enne leiva tegemise õppimist. Eestis on arheoloogiliste leidude põhjal kindlaks tehtud, et otra hakati kasvatama umbes 1000 aastat eKr, seega võib Eesti õlletootmise ajalugu pidada ligi 3000 aasta vanuseks.

    Pikka aega oli õlu igapäevane jook, seda ennekõike puhta joogivee puuduse ja pideva epideemiaohu tõttu Eesti linnades. Õlle tähtsus joogina kasvas just keskajal, sest linnades puudus puhas joogivesi ja sanitaarolud olid algelised.

    Nii oli keskaegsetes linnades kõik õlle kui tuluallikaga seonduv rangelt eeskirjadega korraldatud, näiteks arvestati 13. sajandil õlles ja linnastes palkasid ning trahve.

    Õlut pruuliti Eestimaa taludes kalendritähtpäevadeks – jõuludeks, mihklipäevaks, jaanipäevaks ja perekondlikeks sündmusteks. Pruulitud õlut ohverdati ka esivanemate hingedele, kodu- ja loodusvaimudele. Mihklipäeval tänati kõiki, kes olid suve jooksul talus töötanud. Selleks päevaks pruulis iga korralik  peremees vaadi või paar õlut. Ka enne suuremate tööde algust ja pärast tööde lõppu oli meestel kombeks ühiselt õlut juua.

    Kodune õlletegu hakkas vähenema 19. sajandil seoses mõisa õlleköökide ja -vabrikute tekkega. Veel 1930. aastatel oli taluõlle pruulimine pühade ja pidude lahutamatu osa.

    Tehnoloogiline murrang linnades asuvates õllevabrikutes toimus 19. sajandil seoses aurukatelde kasutuselevõtuga. Tartus ehitati esimene aurukateldega õlletehas 1874. aastal. Aurukatlad võimaldasid kõiki õllekeete valmistada ühtse temperatuuriga, mille tulemusena eri partiide õlle maitse tuli õllemeistritel välja sarnasem kui kunagi varem. Lisaks vähenes aurukatelde kasutuselevõtuga oluliselt tehaseid kimbutanud tulekahjuoht. Teine tähtis tehnoloogiline hüpe toimus elektrienergia kasutuselevõtuga. See võimaldas leiutada külmamasina, millega hakati tootma õllevirde jahutamiseks hädavajalikku kunstlikku külma. Enne seda kasutati nt A. Le Coqis õllevirde kiireks maha jahutamiseks Emajõelt talvel varutud jääd, mida suudeti säilitada ja kasutada Tähtvere mäekülje sisse ehitatud sügavates põhjakeldrites hilissügiseni välja. Tänapäeval on õlletehastes kasutusel kaasaegsed jahutusseadmed, mis tagavad õlle eri partiide kvaliteedi ja maitse täpsuse.


    Nii ongi Eesti õlle maitse on muutunud õlletehnoloogia arenguga, mis on läbi aegade olnud tugevalt seotud üldise tehnoloogilise arenguga. Lisaks aurukatelde ja elektri kasutuselevõtule, on edasised leiutised teinud omamoodi õllerevolutsiooni. 20. sajandi alguses võeti kasutusele pastöriseerimine, mis võimaldas  pikendada õlle säilivusaega ning vähendada bakterite tõttu õlle maitse kiiret riknemist. Umbes samal ajal hakati kasutama õllefiltrit, mis võimaldas eemaldada õllest väikeseid osakesi ning tagada sellega õlle puhtus ja  kirgas välimus.

    Õlleprotsess kui selline ei ole aastasadu muutunud, küll aga tehnoloogia. Tänapäeval on Eesti õlletootmine jõudnud tehnoloogiliselt väga kõrgele tasemele, mistõttu õlle maitse absoluutne stabiilsus on tagatud kõikide sama sordi partiide lõikes. Eesti kaasaegsed õlletööstused A. Le Coq ja Saku uuendasid oma sisseseaded täielikult 1990ndatel aastatel, mis võimaldas lisaks maitse paranemisele tõsta õlle säilimist pudelis seitselt päevalt aastani.

    Maitse on see, mis on loeb. Eesti inimesed nagu kogu maailm, eelistab laagerõlut, mis pakub joojale värskendust ja kosutust. Tarbijad on enda jaoks juurde avatamas järjest rohkem eriõllesid, laagerõllede eripruule ja alkoholivaba õlut. Seetõttu on ka kodune õllepruulimine ja väikepruulikojad muutunud oluliseks osaks Eesti õllekultuurist ja selle mitmekesisusest.

    Õlletootmise pikk ajalugu on tallel Tartus A. Le Coqi tehase ajaloolises linnase kuivatustornis Õllemaailm, mis on ühtaegu nii muuseum kui ka elamuskeskus. Külastajad saavad osa 12 000 aasta vanuse õllekultuuri loost kui ka ülevaate A. Le Coqi murrangulistest aastatest ning ettevõtte arengust tänapäeva moodsaimaks joogitööstuseks.

    Õlle valmistamine

    Õlle valmistamiseks on vaja nelja põhikomponenti: linnastatud teravilja, humalat, pärmi ja puhast vett. Meie õllemeistrid teavad, et lisaks parimatele humalatele ja linnastele tuleb õlle sisse panna ka hing. See on meie väike saladus, mis A. Le Coqi õlled nii eriliseks teeb. Kuidas õlletegu A. Le Coqis käib, vaata allolevast videost:

    • LINNASTAMISEKS pannakse teravili niiskesse keskkonda, kus see hakkab idanema. Seejärel linnas puhastatakse, kuivatatakse ja röstitakse. Röstimise astmest sõltub õlle värv ja maitse. Seejärel linnased jahvatatakse ja segatakse puhta veega.
    • Algab MESKIMINE – jahvatatud linnase ja vee segu töötlemine kindla temperatuurigraafiku järgi. Meskimisel lagundavad ensüümid linnases oleva tärklise kääritatavateks suhkruteks, peamiselt maltoosiks ja dekstriinideks, mida pärm suudab kääritada alkoholiks.
    • Seejärel meski filtreeritakse ja saadud vedelik – õllevirre – pumbatakse keedukatlasse.
    • KEETMISE käigus toimub valkude ladestumine, virre muutub selgeks. Keedukatlas lisatakse virdele humalad, mis annavad õllele iseloomuliku mõrkja maitse ja tasakaalustavad linnaste magusust. Keetmise lõpus virre selgindatakse.
    • Seejärel virre jahutatakse ja suunatakse edasi kääritanki. Virdele lisatakse õllepärm, algab KÄÄRIMINE. Kääritamise käigus tarbib pärm suhkruid, tekib alkohol ja eraldub süsihappegaas. Käärimise lõpus pärm eraldatakse. 
    • Edasi algab LAAGERDAMINE. Laagerdamise pikkus sõltub õlletüübist ja kangusest.
    • Kui õlu on valmis, jahutatakse see miinuskraadideni ja algab õlle FILTREERIMINE.
    • Valmis õlu läbib karbonisaatori, kus reguleeritakse süsihappegaasi sisaldust, ja pastörisaatori, mis tagab õlle mikrobioloogilise puhtuse.
    • Seejärel on õlu VILLIMISEKS valmis.

    Alkoholivaba õlle tootmise protsess

    • A. Le Coqis kasutatakse alkoholivaba õlle tootmiseks valmis kääritatud õlut.
    • Alkoholiga õllest eraldatakse vaakumaurustamise meetodil kogu alkohol. Kahest kõrgest perforeeritud metallvõrgu pakkidega täidetud vaakumi all olevast kolonnist lastakse läbi voolata soe, ~40 °C õlu. Võrgupakkide suur eripind võimaldab õllel jaotuda õhukese kihina üle suure pinna ja vaakumi all eraldub sellest efektiivselt alkohol.
    • Vaakumi tekitamine võimaldab õllest alkoholi välja aurustada madalal temperatuuril, mis tagab õlle hea maitse säilimise. Kõrgel temperatuuril aurustamine muudaks õlle maitse leivalaadseks ja vanaks.

    Õlle tüübid

    Õllede maailm on oma olemuselt väga lai, kuid lihtsustatult saab õlled jagada pärmi tüübi ja  kääritamisprotsessi järgi:

    • põhjakääritusega õlled,
    • pinnakääritusega õlled,
    • hübriidõlled: kahe valmistamisstiili segu, metsiku pärmiga õlled jm.

    Põhjakääritusega ehk lager-tüüpi õlled

    Põhjakääritamine tähendab kääritamist madalamal temperatuuril (7–12 °C), kääritamise lõpus vajub pärm mahuti põhja. Kääritamine ja laagerdamine toimub kauem kui pinnakääritusmeetodil (2–3 nädalat). Lõpptulemuseks on lager-tüüpi ehk laagriõlu.

    Heledad lager-õlled

    Üldjuhul selged ja kergesti joodavad.

    Aroom ja maitse on kargelt värske ning humalane, veidi mõrkja varjundiga.

    Soovitatav serveerimistemperatuur on 6–8 °C.

    A. Le Coq Premium on karge ja kergesti joodav õlu, mille pehmes maitses tasakaalustab magusapoolne karakter hästi humala värsket mõrkjust.

    A. Le Coq Premiumi juurde sobivad olemuselt kergemad road ja soolased näksid, nagu küüslauguleivad, kartulikrõpsud, BBQ-liha ning vürtsikad Aasia ja Mehhiko road.

    Tumedad lager-õlled

    Pruulimisel kasutatakse röstitud linnaseid, õlle tumedus (EBC) sõltub linnaste röstimise astmest.

    Värvus varieerub punakaspruunist kuni mustjaspruunini, maitses domineerivad röstitud linnased, must leib ja/või karamell.

    Soovitatav serveerimistemperatuur on 12–16 °C.

    A. Le Coq Porter on keskmise täidlusega tume õlu, milles on tunda intensiivset röstitud karamelli, kuivatatud puuvilju ja mõru šokolaadi. Toitudest sobivad tumeda õlle kõrvale täidlasemad ja raskemad road ning desserdid – küpsetatud pajaroad, šokolaad, karamell, tugevamad juustud.

    Tõmmu Hiid on kerge, maheda maitsega tume õlu. Selle kõrvale sobivad mõõdukalt täidlased toidud, nagu BBQ-liha ja grillitud kana, kuumsuitsukala, klassikalised Eesti juustud ja guljašš.

    Pinnakääritusega ehk ale-tüüpi õlled

    Pinnakääritamine toimub kõrgemal temperatuuril kui põhjapärmiga kääritamine. Tänu soojusele, mis sõltuvalt pärmisordist on tavaliselt 15–25 °C, toimub kiire ja jõuline käärimine.Kääritamise lõppedes tõuseb pärm kääritusmahutis õlle pinnale, tulemuseks on ale-tüüpi õlled.

    Heledad ale-õlled

    Värv varieerub heledast merevaigutoonist punakaspruunini.

    Maitse on pigem täidlane, selles võib sõltuvalt õllesordist tunda karamelli, kerget puuviljasust ja leivasust.

    A. Le Coq NEIPA on ülivärske, tugeva tsitruseliste ja troopiliste puuviljade (ananassi, litši, meloni ja aprikoosi) maitsega hele ale-tüüpi õlu, mille aroomis on tunda ka mõõdukat humalat.

    Ale’i soovitame serveerida näiteks praeribi, kartulitoitude ja pitsa juurde. Samuti sobib ale Mehhiko toitude ja kõvade juustudega.

    Tumedad ale-õlled: porterid ja stout’id

    Porter kujunes välja Inglismaal ja sai populaarseks joogiks sadamatööliste hulgas, kust pärineb ka õlle nimi (port – ingl k sadam). Algselt oli porter ale-tüüpi õlu, erandiks on Balti porter, mis on valmistatud põhjakääritusmeetodil.

    Värv võib varieeruda pruunist mustani.

    Maitse on üldjuhul rikkalik, tunda võib olla nii karamelli, kohvi kui ka šokolaadi.

    Stout on rikkalik, tiheda pruuni vahuga tume õlu, mille maitses domineerivad pikalt röstitud odralinnased ning tunda on ajastu õllele omast tammist karakterit, sügisesi marju ja šerrit.

    Stout sobib nautimiseks koos täidlaste pajaroogade, ribide, kõvade juustude ja magustoitudega.

    Nisuõlled [Weizen e Weissbier]

    Erilise pinnakääritusmeetodil valmistatud nisulinnastega õlletüübi poolest on tuntud Baieri õllemeistrid. 

    Nisuõlledes kasutatakse lisaks odralinnastele umbes 50% nisu.

    Nisuõllesid võib olla nii tumedaid kui ka heledaid. Heledad nisuõlled on Lääne- ja Põhja-Saksamaal tuntud kui Weizen (wheat beer), Baierimaal aga Weissbier (white beer) või Weisse. Maitse on värske, puuviljane (banaan, tsitrus), kergelt vürtsikas (nelk) ja hästi balansseeritud happesusega.

    König Ludwig Weissbier on värvuselt õlekarva kollane, stiiliomaselt kergelt hägune ja paksu tiheda vahuga. Aroomid on intensiivsed, esmalt on tunda eksootilist kooslust nelgist ja banaanist, millele lisanduvad kerged tsitrusenoodid. Maitse on värskendavalt happeline ja puuviljane ning järelmaitses jääb kestma nõtke happesus koos erksa vürtsikusega. Nisuõlu on mõeldud neile, kes ootavad õllelt pigem värskust kui humala mõrudust.

    Nisuõlle juurde sobivad hästi grillitud kala ja kana, Viini šnitsel ja erinevad salatid, näiteks klassikaline Caesar.

    Hübriidõlled

    Hübriidõlle valmistamiseks on mitmeid erinevaid võimalusi. 

    Metsiku pärmiga kääritatud õlut nimetatakse lambic’uks. Kääritamisel toimub n-ö spontaanne käärimine õhus leiduvate metsikute mikroorganismide mõjul. Lambic valmib kuni 3 aastat ja seda võib toota vaid Belgia konkreetses piirkonnas. Tuntumad lambic-õlled on kriek ja framboise, mille valmistamisel kasutatakse kirsse (kriek) või vaarikaid (framboise).

    Ajalooliselt on tegemist kõige vanema õlle valmistamise stiiliga, kus loodusel ja keskkonnal lastakse teha tähtsaim osa õlleteost. Sarnasel moel on õlut valmistatud juba aastasadu.

    Maitselt on metsiku pärmiga laagerdatud õlled hapud, nende karboniseeritus on madal või puudub üldse, välimuselt on nad hägused. 

    Näiteks champaigne-õllede esmane pinnakääritus toimub analoogselt ale-tüüpi õllega ja teine kääritus tehakse šampanjapärmiga. Siin kasutatakse šampanjale iseloomulikku traditsioonilist meetodit, kus teine fermentatsioon toimub pudelis pärmisettel käärimisprotsessi lõpuni. Sellise õlle mull on pehmem ja väiksem, mis on iseloomulik tavapäraselt šampanjale, maitselt on õlu kuivem.

    Õlu ja toit

    Õlu on oma maitseomadustelt väga laiaulatuslik ja mitmekülgne, pakkudes seetõttu toiduga kombineerides nii täiendavaid kui ka mõnusalt kontrastseid maitseid.

    Sobitamine lähtub põhimõttest, et toidust tuleb otsida samu maitseid, mis on õlles. Kerge toit sobib kergemate õlledega, nüansirikkam roog vajab aga komplekssemat jooki. Rasvarikas toit eeldab tugeva maitse ja suurema alkoholisisaldusega õlut. Ainus erand: mõru ei sobi mõruga, mõru toit vajab puuviljast jooki.

    MAITSETE KULDREEGLID

    • Soolane toit – puuviljane või happeline õlu, nt ale
    • Vürtsikas toit – mõrkjas või kerge õlu, nt IPA, hele lager
    • Hapukas toit – happelisem või mõrkjam õlu, nt pilsner, IPA
    • Magus toit – magus õlu, nt porter
    • Kerge toit – kergem õlu, nt hele lager
    • Nüansirikkam toit – laia maitsebuketiga õlu, nt nisuõlu
    • Rasvarikas toit – tugeva maitse ja suurema alkoholisisaldusega õlu, nt stout

    Õlle serveerimine

    Õlle professionaalse serveerimise juures on kõige tähtsamad õige temperatuur, õllevaht ja õige õlleklaas. Nendest sõltub õllemeistri loodud õlle täiuslik maitseelamus. 

    Soe õlu ei paku karastavat toimet, kuid liiga külma õlle serveerimisega ei tule jälle selle õiged maitsenüansid esile. Kehtib põhitõde, et heledaid ja kergeid laagerõllesid serveeritakse jahedamalt, ale-tüüpi ja tumedaid õllesid kõrgema temperatuuriga. 

    Erinevate õllede juurde sobitub õige kujuga õlleklaas. Heledat õlut serveeritakse tavaliselt kõrgetest kitsastest klaasidest või õllekannudest. Väiksemate annuste puhul kasutatakse serveerimiseks ka õllepokaale.

    Tumedat õlut soovitame serveerida laia alusega ülevalt kitsenevast klaasist. Nii saab õlu rohkem õhku ja jooja tajub selgemalt tumeda õlle rikkalikku aroomi.

    Oluline on teada, et õlleklaas on mõeldud ainult õlle jaoks. Kui klaasi pinnal on kas või natuke rasvajääke, ei tule õllele õiget vahumütsi. Olenevalt õlle tüübist serveeritakse õlut 2–3 cm vahukihiga. Õige õllevaht aitab joogil püsida kaua värske ja hoida selle maitset. Vaht peaks olema tiheda konsistentsiga ja koosnema imeväikestest mullidest. Selle saavutamise eelduseks on loomulikult õige temperatuuriga õlu ja puhas klaas, kuid väga oluline on ka õlle kallamise nurk.

    Heleda lager-õlle serveerimine

    • Veendu, et õlle temperatuur on 6–8 °C.
    • Kasuta serveerimiseks puhast, kõrget ja kitsast klaasi.
    • Hoia klaasi 45-kraadise nurga all.
    • Kui klaasist on täitunud veidi üle 2/3, keera klaas püstisesse asendisse, et õllele tekiks 3 cm paksune vahukiht.
    • Serveeri õlu kiiresti, et vaht alla ei vajuks.
    • Võimalusel aseta serveerimisel klaasi alla klaasialus.

    Tumeda lager-õlle serveerimine

    • Kasuta serveerimiseks ülalt veidi kitsenevat madala jalaga õllepokaali, selle puudumisel sobib ka punase veini pokaal.
    • Veendu, et klaas on puhas ja kuiv.
    • Soovitatav serveerimistemperatuur võiks jääda vahemikku 12–16 °C.
    • Vala klaas poolenisti täis ja jälgi, et õllele tekiks ilus 2 cm paksune vahukiht.
    • Võimalusel aseta serveerimisel klaasi alla klaasialus.

    Ale-õlle serveerimine

    • Kasuta serveerimiseks laiemat, ülalt sirge servaga pokaali või klaasi.
    • Veendu, et pokaal on puhas ja kuiv.
    • Soovitatav serveerimistemperatuur peaks jääma vahemikku 10–12 °C.
    • Vala klaas servani, jättes ruumi kergele vahukihile.
    • Võimalusel aseta serveerimisel klaasi alla klaasialus.

    Nisuõlle serveerimine

    • Nisuõlle serveerimistemperatuur peaks olema 5–7 °C.
    • Säilita nisuõlut püstises asendis, kui soovid, et pärm vajuks pudeli põhja.
    • Valades hoia klaasi 45-kraadise nurga all.
    • Vala õlu klaasi aeglaselt mööda klaasi serva.
    • Jäta pudeli põhja umbes 1–2 cm pärmiga segunenud õlut.
    • Keeruta pudelit kergelt käes, et õlu ja pärm seguneks, seejärel vala õllele peale 2–3 cm paksune vahukiht.
    • Võimalusel aseta serveerimisel klaasi alla klaasialus.

    Vastutustundlik tarbimine

    Alkoholitootjana võtame ühiskonna ees vastutuse, toetades algatusi, mis rõhutavad alkoholi nulltolerantsi alaealiste, sõiduki juhtimise või raseduse puhul. Oma turundustegevustes ja toodete märgistusel rõhutame alkohoolsete jookide mittesobivust eelnimetatud juhtudel. 

    Selge Grupijuht koos alkoholivaba õllega A. Le Coq Premium 0,0

    Alates 2016. aastast on A. Le Coq Kuku raadio algatatud jaanipäevakampaania Selge Grupijuhi üleskutse partner. Meile on oluline viia selle kaudu ühiskonda laiem tähelepanu ja teadmine, et alkoholitarbimine ning autojuhtimine ei kuulu kokku. 

    Selge Grupijuht on jaanipäevapidustustel oma sõpradele kaineks autojuhiks ja hoolitseb selle eest, et keegi pärast kangema kraami pruukimist autorooli ei istuks. Et jaanipäev siiski aga päris ilma õlleta ei mööduks, on Selge Grupijuhi jaanijookideks A. Le Coqi alkoholivaba Premium ja Fassbrause.

    Anna ennast igal aastal enne jaanipäeva üles Selge Grupijuhina ja ole oma sõpruskonnas see, kes hoolitseb selle eest, et rooli istuksid vaid selge peaga autojuhid! 

    Mis on mõõdukas tarbimine?

    Ei saa rääkida täiesti ohutust või ühtviisi kõigi jaoks mõõdukast alkoholitarvitamise tasemest, kuid teadlased on uuringutele tuginedes välja selgitanud terve täiskasvanud inimese koguselised piirid, millest rohkem juues hakkavad terviseriskid hüppeliselt suurenema.

    Selleks, et inimesed saaksid teha teadlikke otsuseid alkoholitarvitamise kohta, on paljudes riikides välja töötatud juhised, mida esitatakse päeva või nädala kogustena. Viimasel kümnendil on uuemate teadusuuringute tõttu mitmes riigis riskipiire alandatud. Eestis on alates 2021. aastast uued alkoholitarvitamise madala riski piirid tervele täiskasvanud inimesele:

    • mehed kuni 14 alkoholiühikut nädalas, keskmiselt 2 alkoholiühikut päevas; 
    • naised kuni 7 alkoholiühikut nädalas, keskmiselt 1 alkoholiühik päevas; 
    • nädala kogust ei tohi ära juua korraga või nädalavahetuse jooksul.

    1 alkoholiühik = 10 g absoluutalkoholi. Näiteks on üks alkoholiühik 282 ml 4,5% alkoholisisaldusega siidrit, 244 ml 5,2% õlut, 32 ml pits kanget, 40% alkoholi või 106 ml 12% veini. 

    Allikas: Alkoinfo.ee